Hetk. See sama, mille eest ja mille järel jooksen. Ta ilmub alati ootamatult ja saabudes ei pane ma imeks. Ei ole tal ka nägu, kuid ära tunneb ta silmapilkselt. Tal ei ole nime, kuigi antud on talle mitmeid. Eile oli ta mul peos. Lehitsedes vanu märkmike leidsin ta ridade vahelt. Tundmatu taim. Kontrollisin, enam ei lõhna. Oli see nüüd, eile, või väga ammu – siis kui aeg ei lugenud. Kellad küll tiksusid, kuid ei lugenud sekundeid, ja sekundeist aimata sai aastaid.


Teatrikunstnikuna pean kõige olulisemaks oma töö alusmaterjali, inimteadvuse, põhjalikku tundmaõppimist visuaalkultuuri kontekstis. Oma kaasaegse kultuuriruumi mõtestatud kirjeldamine on üks keerulisemaid ülesandeid, kuna loome seda ise selles samas kirjeldusprotsessis aktiivselt osaledes. Seepärast on mind alati pealunud teatrikunstis tekkivad aja ning ruumi kokkupõrkepunktid, vormi ja sisu sõlmkohad, milles peituvad antagonistlikud kvaliteedid suunavad tajuprotsessid teadvuse piiritsoonidesse, mis teadlikul jälgimisel suurendab omakorda ruumi kogeja ja kogemuse vahel.

Kultuuri vaatenurgast võiks öelda, et elame apokalüpsise piirimail: igasugune tähenduslikkus kunstis on sulandunud subjektiivsesse ebamäärasusse, piirid kunsti ja mittekunsti vahel on ammu kadunud ning ainus enam vähem universaalne väärtus näib olevat kasumimarginaal. Üks kaasajale iseloomulik tendents on üha kasvav pinnapealsus, tehnoloogilise arengu kõrvalsaadusena tekkinud skisofreeniline vaakum teadvuses, kus lõputu infovoog on tähendusest devalveerumas. Oleme sattunud veidi ebamugavasse valda - neoliberaalse olelusvõitluse ning postmodernistliku ironiseeriva nartsissismi koosmõjul näivad arutlused inimkogemuse hingestatuse teemadel lausa ketserlikult vanamoelistena. Veelgi enam - tõejärgses ühiskonnas annulleeritakse dissidendid üsna delikaatselt digitaalsetel tuleriitadel - ühe klikiga.

Nii nagu indiviidi tasandil, on ka laiemas kultuuriruumis teadlikuks muutuse loomiseks olevikus oluline õppida peensusteni tundma minevikku, mis on omakorda otseses kvalitatiivses seoses ühe ununemakippuva inimliku põhivajadusega mõtestatud eksistentsile. Teater võiks selles valguses funktsioneerida üsna efektiivse platvormina dialoogis mineviku ja tuleviku vahel. Selle kultuurinähtuse juured ulatuvad tagasi eelajalukku, maagiliste riituste ja tseremoniaalsete kombetalituste lätetele, mis on aastatuhandete jooksul kiht kihilt kasvanud tänapäevasteks mitmepalgelisteks kultuurietendusteks. Kui hea kunstiteose üks põhiomadusi on kihilisus, siis teatri kontekstis võiks seda piltlikult väljendada nii, et hea lavastuse vundamendiks on läbitunnetatud teadmised kultuuripärandist, relevantsuse kaasajal tagab neljanda seina (kahesuunaline) läbilaskevõime ning sisekliima kvaliteedi määrab kindlasti ka teatritrupi kui miniatuurse ökosüsteemi koostöövõimekus. Sobivate tingimuste kokkulangemisel võib seesugustele alustaladele kerkiv koorekihit osutuda tõepoolest vaatamisväärsuseks.